 | |
    |
  |
Aadress: Filosoofia. Muinsuskaitse ja restaureerimise roll on tänases maailmas keskse tähendusega, paljuski võrreldav keskkonnakaitsega - mõlema puhul on eesmärgiks säästev areng, inimressursside ja väljakujunenud väärtuste kokkuhoid, vahendamine tulevikule. Muinsuskaitse sisuks on innovatiivse alge tasakaalustamine järjepideva arengu kaudu, objektiks kogu inimese poolt loodud keskkond (arhitektuur, kunst, esemeline kultuur) ja meetodiks restaureerimise ja konserveerimise ala väga erinevad suunad - humanitaaraladest täppisteadusteni. Traditsioonid. Eesti muinsuskaitse traditsioonid ulatuvad tagasi 19. sajandi algusesse, said alguse koos Tartu Toomkiriku ja Tallinna Oleviste kiriku restaureerimistega ja jätkusid 20. sajandi esimesel poolel Rootsi päritolu Tartu Ülikooli professorite - Helge Kjellini ja Sten Karlingi ettevõtmisena Karja kirikus Saaremaal, Tallinnas Pirita kloostris jm. II maailmasõja järel jätkasid tööd nende õpilased Helmi Üprus ja Villem Raam, kellele liitusid arhitektidena T. Böckler, R. Zobel jt. Nii nagu mujal toonases Ida-Euroopas kuulus muinsuskaitse ennekõike kunstiajaloo ja arhitektuuri valdkonda; selle kui omaette kultuurifenomeni sisemiseks kutseks oli kaotatud väärtuste ennistamine (varemetest ehitati üles Kiiu torn, Purtse linnus, Palmse mõis). Tänaseks on muinsuskaitse funktsioonid oluliselt muutunud - romantilise minevikuihaluse asemel valitseb mõtteviisina alahoidlik ja minevikuväärtustesse realistlik suhtumine, mis nii nagu mujal Euroopas, on esile tõstnud muinsuskaitse kui omaette kultuuriidentiteedi ja teadusdistsipliini. Eesmärgid. Restaureerimise teaduskonna bakalaureus- ja magistriõppe eesmärgiks on muinsuskaitse ja konserveerimise vallas teadmiste ja kõrge professionaalse oskusega spetsialistide ettevalmistamine, kes on võimelised iseseisvalt lahendama ajaloolise pärandi säilitamise ja konserveerimise (restaureerimise) alaseid ülesandeid nii muinsuskaitse üldiste põhimõtete-, arhitektuuri-, linnaplaneerimise-, ehituse-, insener-tehniliste aspektide-, traditsiooniliste ehitusmaterjalide-, interjöörimaalingute-, mööbli- ja esemelise konserveerimise alal. Muinsuskaitsjast ja restauraatorist saavad ametid, mille kutse ja kutsesihitus on sama selgelt määratletavad ja postindustriaalses ühiskonnas sama vajalikud kui nende vastandpoolusele jäävad ametid - kunstnik, arhitekt, ehitaja. Ajalugu. 1999. aastaks oli senistele kogemustele toetudes tekkinud eeldus restaureerimise magistriõppe avamiseks EKA Tallinna Restaureerimiskooli juures. Pärast kolme aastat tegutsemist on restaureerimise ala magistrikraadi kaitsnud 4 spetsialisti, kellest kolm on avaldanud soovi jätkata õpinguid restaureerimise ala doktoriõppes. Arvestades Eesti vajadusi ja rahvusvahelisi eeskujusid oli Muinsuskaitse ja Restaureerimise teaduskonna ja samanimelise eriala avamine 2001.a. sügisel 6 aastat tagasi alanud protsessi loogiline jätk ning tingitud üha selgemini ilmnevast vajadusest vastava eriala kõrgharidusega spetsialistide järele. Eriala spetsiifikast tingituna saab ainult kõrgkooli programmi järgi õpetades saavutada kultuuripärandi konserveerimise-restaureerimise vajalikku taset ja teadmisi, ka Euroopa mastaabis ei ole madalamal tasemega koolitus sellel erialal aktsepteeritav. Ka rahvusvahelise FULCO (Fundamental Levels in Conservation) töögrupi töö tulemusena välja töötatud konserveerimise-restaureerimise kompetentsuste standardid eeldavad ülikooli tasemel või sellega võrdsustaval tasemel erialast koolitust.
Struktuur. EKA Restaureerimise teaduskonna restaureerimise eriala on seadnud endale eesmärgiks anda suures osas akadeemia kui terviku profiilist ja professionaalsusest tulenevad baasteadmised ning magistriõppeks või töö alustamiseks vajalike oskuste omandamise neljas põhisuunas: Iga nimetatud õppesuund toimib nii bakalaureuse- kui magistriõppe süsteemis (3+2). Pärast 3 õppeaasta läbimist omistatakse üliõpilasele bakalaureuse kraad muinsuskaitse ja restaureerimise erialal. Pärast täiendava 2 aasta magistrikursuse läbimist omistatakse üliõpilasele magistrikraad muinsuskaitse ja restaureerimise erialal spetsialiseerumisega arhitektuuri konserveerimise, eseme konserveerimise või muinsuskaitse teooria suunal.
Bakalaureusõpe. 3-aastase bakalaureuseõppe jooksul omandab üliõpilane sõltumata tema järgnevast spetsialiseerumisest põhiteadmised kõikidest kunstiteoste ja ehituse juures kasutatavatest materjalidest, oskuse nendega käituda ja kahjustusi hinnata. Nende teadmiste omandamise üheks meetodiks on üliõpilaste vahetu kokkupuude materjalide ja konserveerimise võtetega praktilise töö käigus, mis leiab aset restaureerimiskeskuses.
Arhitektuurse konserveerimise õppesuund
Magistriõpe. 2-aastase magistriõppe jooksul spetsialiseerutakse ühele konkreetsele materjalile ja tegeletakse süvendatult selle restaureerimise-konserveerimise probleemidega, mille resultaadiks on restaureerimiskeskuse vastavas õppetöökojas tehtud töö baasil valmiv magistritöö. Doktoriõpe. Doktoriõppe avamine on kavas 2003. aasta sügissemestrist. 2001. aastal eraldati restaureerimise teaduskonna bakalaureusõppele 4 riiklikku kohta, vastu võeti 9 üliõpilast. 2002. aastal kujunes riiklikuks tellimuseks juba 9 kohta, vastu võeti 13 üliõpilast (neist 4 tasulisel kohal). Praegu õpib kahel kursusel kokku 21 üliõpilast. |
 |
 |
Arhitektuurne konserveerimine